Vabanda, et kohe mahti vastata ei saanud.
Üritan vastata küsimustele, mida esitasid mulle hotmaili. Humana People to People organisatsiooniga on meil juba mitmendat aastat nõrgemad suhted, eelkõige on siiski tegemist DRH Norway erakooliga, mis koolitab arenguinstruktoreid Aafrikasse ja Indiasse. See tähendab, et meil tõepoolest puudub kasum, sest kulud ja tulud on üsna tasakaalus. Miks üsna? Ikka on nii, et kui tekib veidi kasumit, siis ostetakse näiteks uued joogiklaasid, söögilauad või värvitakse seina. Nii, kindlasti küsid, kus tuleb “veidi kasum”? On inimesi, kes registreerivad programmi, läbivad eeltöö perioodi (kus teenivad nn õppemaksu ja enda majutuse + söögi raha), kuid loobuvad enne õppeperioodi algust. Seega õppemaks (võib öelda ka kohamaks) jääb isiku näol kasutamata ning kool saab kasutada seda uuendusteks. Samuti on ka jooksvad kulud, näiteks vesi, elekter, internet, reklaami kulutused jms elementaarne.Ütlen ausalt, et ega ma seda raha süsteemi päris hästi ei tea, kuid tundub, et ikka hoitakse ja ei taheta väga välja käia. Mingi tagavara peab olema, sest võibolla kolme nädala pärast (või iga päev) laguneb auto laiali ning vajab töömehe kätt (mis on üsna kulukas ju).
Humanaga on see lugu (minu silmade läbi), et meie, siin koolis, näiteks teenime enda koolitus-, elamis- ja reisiraha riiete kogumise näol. Hetkel olen Rootsis, kus toimub Gaia kursus ning me saame veidi rohkem kui 2 sek/per kilo. See on küllaltki vähe, võrreldes sellega, mis hinnaga Humana kauplustes riideid müüakse. Seega, meie kool ei teeni raha, küll aga annab Humana meile võimaluse koguda raha oma kulutusteks (majutus, reis + muu). Olen nõus, et Humana maine pole kuigi hea, kuid kui üks organisatsioon on nii suur, siis on garanteeritud ka vastaspool, kes seda mustab. Samas olen kursis ka väitega, et Humana kasum küündib miljoniteni, kuid ma ei oska seda tõepoolest kommenteerida.
Olen vast liiga ükskõikne (mida promo tööd tehes ma tegelikult olla ei tohiks). Mina olen vabatahtlik siiski koolis, mitte organisatsioonis. Humana võimalus on mulle ainult enda eesmärkide nimel kasulik. Jah, võib-olla mõtlen liiga kastisiseselt, kuid vast olen leppinud ning ei võitle enam maailmaga, mida muuta ei saa. Nii palju kui on isiksusi, on ka arvamusi.
Minu arvamus on siiski küllaltki ükskõikne. Elasin varasemalt põhimõtteliselt üksi ja teenisin ise raha ning ka ema toetas veidi. Olen küll kõigest 19aastane, kuid see on justnimet üks põhjus (või ettekääne?) miks ma ei kurda. Mul on soe koht ja söök laual. Ja pean mainina, et söögiga nad siin ei koonerda 
Muidugi olen küllaltki vähese pingetaluvusega, kuid siin olles saan tunduvalt tugevamaks. Ma ei ole siin kaua olnud, kuid juba näen muutusi. Muutusi endas.
“…ainus valik on see, KUIDAS me maailma mõjutame, mitte KAS…”
Proovile panek on siin kõigi lemmik väljend. Kui miski/keegi veab alt, siis ikka muigad ja ütled, et “Yeah, it’s a challenge!” Alguses sattsusin veidi paanikasse, kuid nüüd, kui tuleb raske olukord, siis enamasti naeran ja hoian enda meeleolu ülevana. Siis on lihtsam jõuda läbi oru lõpuks mäetippu, kus paistab päike ning inimesed on õnnelikud sellega, mis neil on. Võib-olla oled teadlik, et Tallinnas oli vahe peal käimas kampaania, kus punasel taustal oli valgete tähtedega edastatud umbes järgnev sõnum: “Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Kohtadele, valmis olla, läks!” Me elame materiaalses maailmas ning ei suuda ilma süsteemita elada. Arvan, et meil on palju õppida neilt, kes elavad vaesuses, kuid on siiski naeratavad. Muidugi näeme nende silmades valu ning muret, kuid mõeldes positiivselt külvame seda ka teistesse! Üks Taani kooli õpilane ütles enda presentatsioonis hästi: vaadates kultuuri Indias tekib küsimus, mis on meie kultuur? Kas me ei püüa olla alati “keegi teine”, kedagi jäljendada…
Pisiasjad on olulised, sest korrutades muutuvad need suuremaks. Nii on mutrikestega, mis masinavärki rikuvad ning ka juhuslike naeratustega tänaval. Oled Sa kunagi jalutanud tänaval ja naeratanud? Inimesed kõnnivad vastu ning naeratavad samuti! Nad ei tea, mida Sina mõtled, Sina ei tea, mida nemad mõtlevad, kuid siiski… Me oleme üksteise peeglid. Saad seda, mida annad.
Nüüd küllaltki olulisest infost, mitte muidujuttu. Siia tulemine nõuab teatavat omapoolset väljaminekut. Pead tasuma sissemaksu (3000 nok) ning reisikulud. Lend on seda odavam, mida varem ostad. Rongipilet on 243 nok. Lisakuludeks võib nimetada vaktsiine ning soovi korral taskuraha. Minu isiklikul pangakontol on hetkel 43 krooni. See ütleb palju. Ei, ma ei tulnud siia prii koha pärast. Minu eesmärk on siiski oma unistus täita. Olen kindel, et kui ma VAJAKSIN raha, siis olen ma valmis ja võimeline seda ka teenima. Vajan lihtsalt aega endale ning otsin mõlemat- nii aega kui ennast.
Plaanisin programmiga liituda juba eelmisel aastal samal ajal. Rohkem informatsiooni sain Teeviidalt (kuhu tuleme ka meie sel aastal!). Kuud lendasid, nädalatest rääkimata. Juuli lõpus täitsin paberid, laenasin raha ning tegutsesin enda võimaluse nimel muuta end ja oma vaadet siinsele (kurjale?) maailmale. Tegelikult pidin lendama juba septembri alguses, kuid tol hetkel seisin olukorra ees, kus mõtlesin, et pean alla vanduma ning loobuma.
Oli imelik pühapäev. Minu isa sai pahaseks ja ei lausunud just kõige innustavamaid sõnu. Igal negatiivsel olukorral on kindlasti vähemalt üks (kui mitte rohkem) positiivne külg: tegutsesin! Esmaspäeval hakkasin asju ajama. Vakstsiinid olid mul juba varasemalt saadud, seega ei olnud minu võimalus lootusetu. Külastasin arsti, sain vajalikud paberid, ostsin lennupileti ning pakkisin asjad. Reedeks olin Norras. Alguses olin meeleheitel, sest nimekiri nõuetega tundus lõputu. Kuid usu, alustades jõuab kiiresti lõpule, sest enamus asjaajamisi võtavad vähe aega. Mulle ei meeldi organiseerida ja planeerida, kuid hakkama sain! Ja olen rahul. Siin on küll paljud inimesed pärit Hungarist ja Rumeeniast, seega räägivad nad omavahel emakeeles- mis on mulle veidi probleemne. Siiski olen rahul, sest hetkel, olles ainuke eestlane, ei teki mul vajadust rääkida keeles, mida ümber ringi keegi ei mõista. Muidugi loodan, et Eestimaal leidub veel minusuguseid inimesi, kes mulle seltsiks tulevad.
Miks minusuguseid? Ma usun, et need, kes otsustavad siia tulla ning lõpuks Aafrika või India pinnal sammuda, kuuluvad kindlasse gruppi. Meil on ühine eesmärk ning midagi kusagil sügavas hinges… Kes otsib ennast, kes tahab lihtsalt reisida, kes peletab üksindust. Tänapäeva maailmas keskendume liialt indiviidile, rõhutame erinevusi ning üritame end esile tõsta. Minu isiklik arvamus on aga vastupidine: peaksime tõstma esile hoopis sarnasused ning ühised mõtted. Ja jälle: pisiasjad muutuvad korrutades suuremaks. Kui on ühtse mõttemaailmaga inimesed, siis on võimalik palju korda saata… Algatuseks piisab vaid ideest.
Sul on võimalus luua koos teisega midagi suuremat ja ilusamat, kui igaüks selleks eraldi võimeline oleks. Sa ei saa kasu mitte ainult oma osalemisest, vaid ka annad sellega tervikule midagi väärtuslikku juurde.
“Ma loodan,et ma nüüd väga ei tüüdanud ja kui aega ja viitsimist on siis oleks tore kui vastaksid:D”
Uudishimulikele inimestele on alati huvitavam vastata, kui lihtsalt “Tahan Aafrikasse vabatahtlikuks, mida peaksin tegema?” kirjadele. Usu mind. Mul ei ole midagi eelneva variandi vastu, kuid sel juhul saadan lihtsalt kaks lauset ning programmi ülevaate ja kontakt kahe inimese vahel kaob.
Lisaks: kirjadele vastamine on minu töö. Mulle tõesõnu ei meeldi huvitatutega suhtlemist tööks nimetada, kuid nii see on. Kohe kindlasti ei hakka ma pudrumägesid ja vatipilvi lubama. Kõik, mida saan lubada on minu seisukoht, netiavarustest võetud vastuväited (kõik, mis on internetis ei ole ka ju tõsi) ja nussasaiad… Iga üks meist teeb oma otsused ise ja otsustest jõuame tulemuseni. Kes tahab, küündib oma eesmärgini.
Seeme ei tea, mis tulevik toob. Ta ei tea midagi õiest, ega usu, et temast kunagi kaunis lill kasvab. Teekond on pikk ja kindlam oleks see tegemata jätta, kuna tee on tundmatu ja garantiisid pole. Teel varitseb 1001 ohtu ja häda ning seeme tunneb ennast oma kõva koore sees kindlana. Siiski on seemnel julgust välja murda sellest kõvast koorest, mis on tema kindlus. Ta hakkab ennast liigutama. Kohe algab võitlus – maapinnaga, kividega, kaljudega. Seeme oli väga kõva, aga idu on väga õrn ning ohte on lugematuid. Seeme ei olnud ohus – ta oleks võinud niiviisi aastatuhandeid vastu pidada. Aga idu ähvardavad paljud hädaohud. Sellegipoolest pürgib ta tundmatusse – päikese, valguse allika poole, ilma isegi teadmata, miks. Ta elu on raske, aga tal on unistus ja sellepärast hakkab ta ennast liigutama. Ka inimese tee on raske ja sellepärast läheb palju julgust vaja.
Lisan siia ka manusena oma tüüpilise programmi ülevaate, kus saad täpsemat informatsiooni ja selgust selle kohta, millest veidi eespool ka rääkisin. Ja küsimustega pöördu julgelt minu poole. Kui olen pädev vastama, teen seda alati 
Tervitades, Laura Väli
